Kuidas autorikaitset paremaks ja mõistlikumaks muuta.

 

2012 aastal avaldasid Rick Falkvinge ja Christian Engström teose "The Case for Copyright Reform", milles tõid välja ja põhjendasid ära mitmed praeguste autoriõigust ja intellektuaalomandit puudutavate seaduste puudujäägid, ning tõid välja paremaid alternatiive praegusele lähenemisviisile. Põhiline teoses välja toodud põhjendus muutuseks on, et praegune autoriõiguste käsitlemine on pärssiv kultuurile ja haridusele. Lisaks tuuakse välja, et seadused on loodud rangemad digitaalse kasutuse vastu ning et kohati isegi inimeste õigusi piiravad ja privaatsust rikkuvad.

Moraalsed õigused muutmata

    Esimene printsiip, mida rõhutatakse, on et autori moraalne õigus oma töö eest tunnustust saada peab jääma muutumatuks. Ehk teisisõnu, printsiip, et kellegi teise tööd või loomingut ei tohi enda omana esitada, peab olema puutumatu ja seadusega kaitstud. See printsiip on ka praeguse autoriõiguse üks alustalasid. See kaitseb ühtmoodi nii üksikuid väikeautoreid kui ka suuri meeskondi ja korporatsioone ja see peaks olema iseenesestmõistetava olulisusega. Kujuta ette kui näeksid vaeva ja kirjutaksid oma emotsioonidel põhineva laulu või mingi geniaalse tarkvarajupi, kuid järsku ütleks mingi suvaline tüüp, et hoopis tema on selle loo autor või mõni firma hakkaks sinu koodi reklaamima kui nende vaimusünnitist. On oluline, et loomingu eest saaks tunnustust selle reaalsed autorid, sest nad on selle kallal vaeva näinud ja olgem ausad, kui keegi kõigi sinu tegude eest au endale võtaks, ei oleks kellegil väga motivatsiooni midagi teha.

Vaba mittekaubanduslik jagamine

    Esimene konkreetne muudatus, mida Falkvinge ja Engström ette panevad, on et autoriõigusega kaitstud loomingu levitamine peaks olema piiratud majanduslikus sfääris, ehk siis seni, kui see ei ole mõeldud majandusliku kasu saamiseks, on loomingu levitamine lubatud. Seda on selgitatud võrdluses varasemaga, kus autoriõigus kasutuse piiramise mõttes tavakodanikku ei puudutanud. Koopiate leviku kohta käivad seadused puudutasid ainult firmasid, juriidilisi isikuid. Näiteks muusika kopeerimine kasettile mixtape-iks, et seda sõbrale kinkida oli lubatud. Kui see oli üksikisikuna tehtav, oli see üldiselt lubatud. On tõsi, et tänaseks on intellektuaalomandi kaitse läinud äärmuslikuks, piirates vägagi, mida võib enda valduses oleva teose koopiaga teha. Kuna üldiselt haldavad autoriõigusi reaalsete autorite esindajad, tihti suured firmad, kelle eesmärk on iga hinna eest võimalikult suurt kasumit teenida, on piirangut võrdlemisi rängad. Ma usun, et enamike autorite jaoks ei ole kuigivõrd oluline kasumi optimeerimine, vaid et nende looming jõuaks võimalikult paljudeni, et neid selle eest tunnustataks ja et see looming oleks nauditav nii neile kui tarbijatele.

20 - aastane kaubanduslik monopol

    Praegu on üldiselt levinud nii autoriõiguste kui kaubandusliku monopoli kestus, mis kehtib autori eluajal ja 70 aastat pärast tema surma. Pakutakse aga välja, et see võiks kesta vaid kuni 20 aastat pärast loomingu avaldamist. Sellega üritataks säilitada praegu peamine meelelahutustööstuse mudel, mis sellele rajaneb. Samas võimaldaks see loomingu varasemat üldkasutusse jõudmist, mis aitaks kaasa selle kättesaadavusele ja kultuuriruumis levimisele. Lisaks annaks see reaalsema ja tajutavama ajajoone, millel autoriõigusi kui investeeringut vaadelda. 

Registreerimine 5 aasta järel

    Selle eesmärgiks oleks luua kergemini jälgitav dokumentatsioon autoriõiguste jälgimiseks ja omaniku leidmiseks. Hetkel on olemas hulk teoseid, millele endiselt kehtivad autoriõiguste piirangud, kuid ei ole võimalik leida korrektset infot autori kohta. Seetõttu võivad jääda mõned teosed kasutamata, kuna ei ole võimalik leida, kellelt luba peaks küsima. Kui aga autoriõiguste säilitamiseks peaks esimese viie aasta jooksul need korrektselt registreerima, oleks autori leidmine sellest tulenevast andmebaasist võrdlemisi lihtne ja ei tekitaks selliseid probleeme, nagu praegu.

Vaba näidiste kasutamine

    Praeguse autoriõiguste kaitse seadusandluse piirangud piiravad tugeval kunstnike ja muusikute võimalust uut loomingut toota, kui nad sooviksid oma teostes n-ö. sampleid ehk näidiseid. Kuigi samplite puhul on tavaliselt paika pandud, kuidas neid kasutada tohib, on kasutada lubatud vaid kindlaid juppe ja aegajalt muudavad firmad, kes autoriõiguseid ära ostavad, varasemalt kehtinud piiranguid ja tekitavad neid juba kasutanud autoritele probleeme, näiteks nõudes varasema kasutuse hüvitamist vastavalt hiljuti kehtestatud uutele kasutustingimustele. Muudatus selles reeglistikus, mis lubaks kogu loomingu osasid korralikult viidates kasutada, sõltumata õiguste omanike tujudest, annaks uutele autoritele konkreetsemad õigused ja võimaluse nende eest ka seista.

Keeld DRM-ile

    DRM ehk Digital Rights Management või Digital Restrictions Management (Digiõiguste/-piirangute haldus) viitab peamiselt tehnoloogiatele, mille eesmärgiks on piirata tarbijate võimalusi enda valduses olevate toodete kopeerimiseks ja kasutamiseks, isegi kui legaalsest vaatepunktist on neil selleks õigus. Ettepanek näeb ette, et DRM-ist möödahiilimine peaks olema igas olukorras legaalne. Muidu poleks mõtet liikuda tasakaalustatuma inteelktuaalomandi seadusandluse poole, kui firmad saavad tehnoloogiliste piirangutega oma reegleid luua. See tähendaks näiteks, et DVD-desse ehitatud kopeerimisevastased funktsioonid oleks legaalses mõttes tähtsusetud ja igal kasutajal oleks õigus neid välja lülitada ja oma tarbeks antud toodet kopeerida.

    Suures pildis aitaks sellised muudatused tasakaalustatuma loomeõiguste kaitsele ja loomingu vabale kasutamisele kaasa, andes selles suhtes suurema sõnaõiguse just autorile, mitte esindajatele näiteks plaadifirmast või filmikompaniist, ja tähendaks ka õiglasemat tulude jagamist.